Eile oli Tartu Rahu aastapäev!

Juba eile hommikul oli selline tunne, et tahaks osaleda Tartu Rahu auks läbiviidavatel üritustel.
Aga kahjuks oli tööpäev. Seega sain ainult mõtetes olla sündmuste juures.
Paari töökaaslasega saime ka vahetada mõned mõtted Tartu Rahupäeva tähtsuse üle... See annab mulle pikemaks ajaks mõtteainet. "Mind see küll ei liiguta..." oli sõnum, olen keeletu!
Mulle, kes on juba emapiimaga kaasa saanud kodumaa armastuse, tundub see kui ...

Täna sain oma klassivennalt teate: ... rahvuse kvaliteedi. Laulva revolutsiooni aegu olime kogemata väga kõrge kvaliteediga rahvus. Vabadussõja aegu - juhtumisi. "Jumala armust" rahvusliku ärkamise aegugi.Poole sajandi tagant korraks vaid "olla unenägemises".Mis on meiegi lahti - miks ikka veel viibib me täiskasvanukssaamine?Muidugi on meil siis raske ette kujutada rahvusi, kelle küpsuses sedasorti ülendatus järjepidev. Kui selline puudub, püüamegi ilmaolevat korvata läbi õllevine, viina- või uimastiuima, raha- või võimukihu.Nõnda oleme õnnetumad kes tahes "metslasist", kel ekstaas - seda enam ühine lõve - on pea igapäine tippkogemus. Sestap ei tormagi nad pimesi ei tea kuhu, elades sageli kümneid tuhandeid aastaid järjepanu oma Kodupaigas.Puudub kultuuri tuum - vankumatult tõhus, maiseid samastumisi mäekõrguselt ületav ekstaasipraktika. Kättesaadav meil ehk vaid kitsale vaimueliidile.Nõnda olemegi kui "hiired tuules"- pealispindse mõtlemise ja veel pealispindsemate tunnetega omanabaimetlejad, kel ligimene, veel vähem maailm harva miskit korda läheb. Mistap bojaaridel on siinmail hää elu.Pärast meid tulgu või veeuputus.Või ärgu tulgu?