Kord kui kõnnid linnuteel,
lendu tõused linnutiivul
kestab see vaid viivu
üle metsade ja mäe,
üle orgude ja vee
üle suure tõusutee
kohtuda võib seal,
kus õnn ja sõprus pidu peab;
Tule leek on igavene
Metsa süda igavene
vihmasabin igavene
järv ja jõgi ühel meelel,
mängib kaunil kandlekeelel
suubuvad koos imemerre
sügavasse ilmamerre...
Siis, kui maailm alles loodi
polnud keegi enda moodi
vaikses palves inimene
ei ta teadnud, mis on ime.
Alles paradiisiaias,
oli ta kui lapshaldjas
nõnda süütu,
nõnda puhas
mängib kandlel selles majas.
Aga aianurga sees
kasvas õunapuuke siis,
tema kõrval norinal,
magas MADU puu all.
Nähes süüta tütarlast,
kohe asjast aimu sai,
õuna ulatas ta lapsele,
nii süütule, nii puhtale.
Ta sisistas nii malbelt kui vaid sai:
söö seda ja anna ka
Aadamale maitsta.
Nii saigi süüta lapsukesest
inimene siis,kes
ainult mõtte lennus
suudab tõusta
kujutluste tasandile
ja maailma
No comments:
Post a Comment